Jüri: Järvakandi Raudmees!

Väikese Eesti miniatuurne blogosfäär on täitunud triatlonivaimustusega - Teller, Liisi, Priit, Kertu, … Rääkimata meie Küljetuule usinast kollektiivist, mis lausa in corpore sukeldub Ain-Alari kaevatud spordikuristiku sügavusse. Sellal kui kõik need spordisõbrad mandražeerivad eelseisva TriStar 111 ootuses on hea hoopis aeg maha võtta ja põgusa tagasivaatega meenutada saavutatut. Kui on, mida meenutada. Mul õnneks on.

Raudsed inimesed

Nimelt toimus 3 nädalat tagasi Järvakandi Raudmees 2010. Tegemist oli kahtlemata kohaliku tähtsusega suurüritusega, mida varjutas pisut vaid samaaegselt toimunud Kõrvemaa triatlon. Teisest küljest tähendas see, et enamus lihtsaid harrastajaid olid Kõrvemaal ning Järvakanti kogunesid vaid tõelised tegijad. Kokku 12. Neist 3 last.

Vahetusalaks ja staabi asukohaks oli Järvakandis tehase taga asuva, värskelt valminud krossiraja naabrus. Raja kõrvale oli kaevatud ~70 meetrit pikk ja 25m lai tiik, mida täitis rohekasvalge hägune vannivesi. Raudmehe jaoks kui valatud, kas pole! Kuna jõudsime kohale tublisti enne võistluse algust, siis saime osa improviseeritud poide vette paigutamisest. Kõigepealt kogusime tühja plastkanistrisse väikeseid kive, misjärel Rait selle vett täis valas ja pärlipüüdjana sukeldudes poi sobivasse paika asetas. Ümber poide tuli teha 2 ringi, mis kokku tegi distantsiks ~250 meetrit.

Ujumisetapilt tulime Dima ja Raiduga välja kolmekesi praktiliselt rinnutsi. Mul õnnestus kaldale ronides haarata kõige toekamast mättast ning seeläbi end esimesena kuivale maale vinnata. Sokid, rattakingad, kiiver, ratas – kõik olid eelnevalt ilusti ritta sätitud kuid meeletu hingeldamine ja peaks tukslev veri muutis selle vähesegi järgimise tõeliseks väljakutseks.

Ratta- ja jooksuetapid toimusid krossiraja kõrval laiuval maalilisel künkal, mis oli kunagi olnud prügimägi. Praeguseks mullaga ja rohelusega kaetud mügarikul ja selle ümbruses laiuvas metsas oli trimmeritega välja raiutud ~2,5 km pikkune rada, mis talvel täidab suusaraja ülesandeid. Neid ringe oli vaja läbida ratta seljas neli ja joostes üks, kõige lõppu veel 600 m pikkune “iseloomuring”, mis tegi rattadistantsiks 10km ja jooksudistantsiks 3,1 km.

Kuluaarivestlustest teadsin, et minu konkurendid on jooksumehed. Nii oli minu strateegia nurgakiviks rattaetapp. Pidin sellega tegema võimalikult suure vahe sisse, et oleks jooksuetapil piisavalt aega kõrbeda. Esimesel rattaringil vahtisin pidevalt üle õla ja oli ka põhjust, kuna sealt paistis peaaegu terve ringi vältel Dima ähvardav kogu. Õnneks aga polnud need tuhanded läbitud rattakilomeetrid olnud asjata ning suutsin oma paremuse rattaetapil maksma panna.

Jooks oli aga juba hoopis teisest ooperist. Millalgi jooksu ajal hakkasid sääremarjad krampi kiskuma kuid kuidagi suutsin sellest üle saada. Konkurendid lähenesid ähvardava kiirusega, mida näitas ka jooksul saadud 5. aeg, kuid õnneks saabus enne finišijoon kui kuklasse hingajad kannale oleks astunud.

Rõõm oli suur ning auhinnaks saadud karikas on minu kollektsioonis esimene. Kokkuvõttes oli tegemist tõeliselt mõnusa üritusega ning järgmisel aastal olen kindlasti jälle stardis, tiitlit kaitsmas. Aitäh korraldajatele Raidule ja Margusele!

Tavaliselt kipub nii olema, et esmalt minnakse mingit üritust läbima ning alles seejärel tulemust tegema. Mul aga läks teisiti. “Tulemus“ on tehtud, nüüd on veel vaid “läbimine” jäänud. Seega TriStar – siit ma tulen!