Möödunud pühapäeval läksin ma realiseerima talve jooksul Triatloniklubi 21cc trennis omandatud jooksutehnika-alaseid teoreetilisi teadmisi Viljandi järvejooksule. Aastatetagusest ajast oli mul ette tehtud aeg 1 tund ja 1 minut ning lootsin vaikselt, et äkki õnnestub seekord tunni sisse jääda. Samas polnud ma vahepealsetel aastatel jooksmisele praktiliselt mingit rõhku pannud, mistõttu ma väga ei lootnud…
Jooksuvõistluste omamoodi "maskotid" kolmikõed. Foto: sekundomer.ee
Võistlusele jõudes oli kummaline see, et võrreldes rattavõistlustega pole stardieelselt kuigi palju vaja teha ja kontrollida – toss jalga, geel tasku ja võibki stardikoridori asuda. Sellest tulenevalt ei tekkinud ka õiget mandraaži enne kui alles stardikoridoris. Lühikeste minutite jooksul jõudis nõristuda piisavalt adrenaliini selleks, et stardihetkeks oli pulss kerinud juba 120 peale. Ehk siis sellise rahuliku treeningu keskmisele tasemele.
Kuna minu kasutada olnud pulsikell Garmin Forerunner 110 (SUUREPÄRANE jooksja abimees!) näitas ka kilomeetri aega ja distantsi siis sai mõelda ka strateegia peale… Mõtlesin nii ja naa ning võtsin strateegia kokku nii: “Kaotada pole midagi, panen nii kuidas torust tuleb”. Mõeldud-tehtud.
Kusagilt oli meelde jäänud, et kiire keskmise kilomeetriaja saamiseks tuleb kohe algusest kiiresti jooksma hakata. Alustasin suhteliselt tagumise kolmandiku seest nii-et alguses oli tükk tegemist, et eesolijatest mööda saada. Hoidsin kiirust kusagil nelja ja poole minuti kandis kilomeetri kohta ja lootsin, et kui ma kusagil poole peal ära kustun, siis äkki olen ma selleks ajaks piisavalt suure varu omale jooksnud, et jään ikka tunni sisse. Rõõmsa üllatusena selgus aga, et kilomeetrid muudkui kulusid ja tempo säilis. Ja tõepoolest – kuigi lõpu(kilo)meetritel spurtimiseks enam püssirohtu üle ei jäänud, siis tempo ei langenud ka. Üle finišijoone veeresin ajaga 54:54, mis tähistas olulist aja parandamist ning hirmuäratavat tippmarki järgmisel aastal ületamiseks. Omalaadse rekordi tegin ma sellel võistlusel veel – keskmise pulsi number oli ulmelised 189. Ühesõnaga pedaal põrandas kinni!
Algajate triatleetide elu on kerge! Rekorditesadu on pidev. Kõik see oleks ju tore kui mitte arvestada tõika, et triatlon tähendab kolme ala kooskõla. Ja TriStari kontekstis on neist kolmest kõige häälekam just ratta osa. Pühapäevane eneseületus tähedas minu jaoks aga seda, et tänaseks planeeritud Filter eraldistardi karikasarja esimene etapp Tallinna kesklinna tänavatel jäi minu jaoks jalgade valu ja väsimuse tõttu ära. Taastumist abistavaid hormoone mul pole 
Seega tuleb tegutsema hakata selle nimel, et “tõe hetkel” loodetava harmoonia asemel ei kõlaks hoopis kakofoonia.
Siia lõppu sobib suurepäraselt Contra fantastiline triatloni-luuletus ehk truuletus :
Hei sõber tule saaki võtma spordipeenralt
tristar 111 tõestab veenvalt
et triatlon – see on imelihtne
kooliajast mäletan et saada kolme ühte
ei olnud vaja teha muud
kui vaid kolm korda kinni hoida suud
kes poleks sõitnud 111 kilomeetrit bussis
see on nii nüri närvid alatasa krussis
sest nõnda raske leida endal tegevust
kuid mõõtes enda tugevust
ujudes jalgrattal vändates või joostes
sa tunned ennast kiiremana
bussidest ja hoostest
sest 111 versta lendab nagu linnutiivul
ja iga kilomeetripost sul
pakub õnneviivu
Sellise aja võin ma veel kuidagi järgi joosta, aga sellist pulssi küll järgi teha ei suudaks. Müts maha!
Minu parim aeg jäi 2005 aastasse 55:33, siis õnnestus mul finishis saada pulsiks 198. Keskmine oli tookord 181. Seni viimaseks järvejooksuks jäänud 2007 aastal oli aeg 1:01 ja finishis max 186. Seega, ega vist head aega madala pulsiga ei saagi
2009 Berliini maratoni viimase kilomeetri keskmine pulss oli 197. Tehke järgi!
Eelmise aasta Saaremaa krittil, 15 km, keskmine pulss 196, max 209 .
Ärge järgi tehke, organism läks lolliks ja ei töötanud enam paar head kuud
Pingback: Jüri: Kuidas ma seda hooaega rahulikult võtan – järjejutt | Küljetuul.ee