Maastikurattakolmapäevak on oma olemuselt suurepärane treeningu abivahend. Võistlus on suhteliselt lühike, kestvusega ~1h või pisut rohkem, olenevalt sõitja kiirusest. Sama ringi sõidetakse 2-4 korda. Kordamine, omakorda, on aga tarkuse ema. Ringid ise on keskmisest Elioni-maratonist oluliselt tehnilisemad (loe: kitsad, juurikalised, mudamülgastega, mätastega, kraaviületustega, liivaaukudega, küngastega), mis tähendab, et igal järgmisel ringil on nutikal ratturil võimalik eelmisest kiirem olla. Kui seda va jõudu jalakestes vaid jätkub 
Kodasoo kolmapäevak polnud selles suhtes erand. Nimelt oli üks kraaviületus sedavõrd kavalalt konstrueeritud, et väga järsule ja nurga all olevale laskumisele järgnes ristipidi puuhalgudest umbes poole meetri laiune purre ning sellele järgnes kohe järsk tõus kraavi pervele. Olin oma sõiduga jõudnud viimasele ringile ning rõõmustasin, et olin suutnud raja seni läbida ilma märkimisväärsete äpardusteta. Nüüd veel see purre ja…
… äkki keset purret pedaali vajutades tegi jalg tühjalt “siuh!”. Libeda purde peal jõudu rakendades oli tagaratas tühjalt kaapinud ning edasiviiva jõu puudumise tõttu jäi ratas seisma. Sekundi murdosa jooksul jõudsin mõelda, et “nüüd on minek” ning purdelt alla ma pudenesin. “Plumps!” Üle põlve mutta.
Nii palju siis puhtalt läbimisest. Instinktiivselt olin suutnud käed välja sirutada ning ratta enamvähem puhtana purde peale kõõluma jätta. Muda oli niivõrd sügav, et pidin ka teise jala mutta vajutama ning hetkeks tekkis reaalne hirm, et mu võrdlemisi uued rattakingad võivad sinna mudamülkasse jäädagi. Siiski läks õnneks ja isegi ühtegi kaani ei tolknenud jala küljes peale finišijoone ületamist.
Naiste võitja Viktoria Randalainen ületab purde naeratusega Foto: Jaanus Ree http://www.jree.ee
Jüri, kui Sa jätkad oma järjejutu puhumist sama tempoga, siis jõuad Kõrvemaa Triatlonini oktoobri lõpus. Novembri lõpus saaks omakorda kirjutada Tristarist.
Samas on muidugi selge, et teoseid ei looda tellimuse peale, vaid vastavalt inspiratsioonile…
Selle viimase lausega tabasid sa küll naelapea pihta!
Tristari osas aga pidi Lars kirjutama, kuidas ta meeskondlikult mind võitis
Kas see blogi on varjusurmas/suvekoomas või lõpetanud lõplikult?
ma kustutan selle lehe lingi oma bookmarkidest nüüd ära. aga edu teile raskel sporditeel
Nu ei pea olema nii kannatamatu. Pealegi peavad sulesepad ju vahepeal trenni kah tegema ja tugeva(ma)ks saama. Ega kokukas ise ju TRMi läbi sõida.
Aga varsti tahaks küll juba lugeda “laulupeo” muljeid või miskit
Või siis on eksperiment ebaõnnestunud?
. Provokaator. 
Seni kuni blogi kirjutamine käib entusiasmi-põhiselt ning on lugejale tasuta, pole kategooriliste seisukohtade võtmine kohane. Kirjutame siis kui jõuame ja paraku kogu aeg ei jõua. Kannatlikku meelt!