Jüri: Haanja C

Haanja 100 defineerib Eesti maastikurattasõidu. Kvintessents, mis võtab kokku kõik selle, mis Eesti maastikul on ratturile pakkuda. Igaüks, kes tahab ennast tõsiseks maastikuratturiks pidada, peab vähemalt korra Haanja 100 proovima. Siinkohal tunnen vajadust välja tuua väikese paradoksi – Lars, kelle seisukohad maastikuratturluse suhtes on täiesti lillekeselikud ( “pori fui, muda öäk!” ), on H100 läbinud lausa kaks korda. Liigitagem selle kurioosumi reeglit kinnitavate erandite valdkoda.

50-ndal kilomeetril katkenud Tartu Rattamaraton jättis mulle järele mõlkis motivatsiooni, kõvera keti, kahjustunud kodarad ja rummu ja lisaks oli mingikõvakivitulnudteeseestväljajateinudminuxtrjooksupöialeväikesemõlgijou.

Pilt TRMist jäi sama poolikuks kui minu sõit ise. Foto: Ardo Säks

Ühest küljest pole minul seetõttu Tartu Maratonist suurt midagi rääkida kuid teisalt tähendas see, et Haanja 100 eelõhtuks oli mul XC Sporti meistrimeeste näppude alt tulnud värskelt remondit-hooldet ratas.

Stardis tõdesin, et uus kett ei sobi kokku vana kassetiga ning juba enne stardikoridori sisenemist raksus jõuülekanne mehiselt. Õnneks oli aga keegi tark insener leiutanud minu rattale ette väikese ja taha suured hammasrattad, millistel kett ei hüpanud. Kuivõrd teistel Eesti maastikurattavõistlustel läheb neid haruharva vaja, siis polnud need hammasrattad kulunud ning Haanja 100 1600 tõusumeetrit vajasid ronimise-käikude kasutamist PALJU.

Järgmine tehniliselt ärev moment oli kusagil natuke enne 60km märki, mil väikese pauguga pooldus tagaratta kodar. Teeninduspunktis laenasin näpitsaid ning lõikasin selle välja. Näpitsate omanik pakkus lahkelt, et kui juba ratta kergendamiseks läks, siis võiks ka eest mõne kodara välja lõigata… jätsin selle varuvariandiks. 75km juures paukus teine kodar. No kurat, mõtlesin, enam pooleli ka ei jäta, kuigi tagajooks oli kaheksas nagu lapsepõlve Ereliukasel. Väsiva keha ja murdumise äärel vaimu kurvastuseks kannatas tagaratas siiski kangelaslikult kuni lõpuni.

Streikivale tehnikale sekundeeris väsinud füüsis. Mõtteline märkmepaber: puuduliku ettevalmistuse pealt pole mõtet minna “kangelastegusid” sooritama. Tõsiselt. Juba teise toitlustuspunkti eel (40. km juures) oli mul kõht nii tühi, et kõhunahk puudutas selgroogu. Viimased TP-eelsed kilomeetrid kannustas mind ainult mõte söögist. Õnneks oli tegu “Eesti Pagari”-TP-ga, kus pakuti muu hulgas suurepärast suus sulavat kohupiimakooki, mida ma sõin TP-s veedetud aja jooksul vist küll terve plaaditäie ära. Õgimise vahepeale lehvitasin vaevaliselt ka fännidele, kes nautisid otseülekannet sellest teeninduspunktist.

"Prantsuse kohupiimakook" paneb siiani suu vett jooksma. Foto: Veiko Viira.

Võiks ju mõelda, et kõht täis ja tuju hea. Alguses oligi nii, siis aga umbes 60. kilomeetri peal hakkas punni söödud kõht valutama. Ja mitte niisama moe pärast vaid ikka mehiselt. Vaid läbi reintaaramäelike kannatuste talumise suutsin sadulasse jääda ning gaasidest jagu saada. Hea mulle, mitte nii hea minu taga sõitnutele

Iga Haanja 100 raames on tegelikult kaks sõitu – objektiivne ja subjektiivne. Objektiivsed tingimused on alati kõigile osalejatele võrdsed ning nii võetuna oli tegemist ühe kõige kergema H100 võistlusega, mida ma sõitnud olen – ilm oli ideaalne, rada nii kuiv kui see olla sai, ole ainult mees ja anna hagu. Subjektiivne sõit käib aga iga ratturi sees iseendaga. Ja selle poole pealt oli see minu jaoks üks raskemaid. Haanja 100 karistab iga eksimuse ära – kui sööd vähe jääd sõidu ajal nälga, kui sööd liiga palju, hakkab kõht valutama, kui trenni on vähe tehtud, ei jõua, kui jõusaali pole saanud, siis väsivad õlad ja selg. Kui rattal on uued jupid, ei käi nad omavahel kokku, kui rattal on vanad jupid, ütlevad need üles.

Näiteks 2009.a. sõit, mille ka Lars kaasa tegi, oli see-eest vastupidi – vaimselt ja füüsiliselt polnud häda midagi kuid rada oli see-eest niisugune mudamülgas, mille sarnast ma enne ega pärast näinud ei ole.

Ehk siis lõpetuseks puhteestlaslik tõdemus – võta kuidas tahad, ikka pole hea

Aga kuradi äge oli!

Üks ägedamaid kohti, kus rada läbib sillaaluse. See aasta oli esimest korda jõepõhi kuiv. Samas oli võitja Martin Loo tõenäoliselt ainuke, kes läbis sillaaluse ratta seljas sõites. Retsept!