50-ndal kilomeetril katkenud Tartu Rattamaraton jättis mulle järele mõlkis motivatsiooni, kõvera keti, kahjustunud kodarad ja rummu ja lisaks oli mingikõvakivitulnudteeseestväljajateinudminuxtrjooksupöialeväikesemõlgijou.

Pilt TRMist jäi sama poolikuks kui minu sõit ise. Foto: Ardo Säks

Ühest küljest pole minul seetõttu Tartu Maratonist suurt midagi rääkida kuid teisalt tähendas see, et Haanja 100 eelõhtuks oli mul XC Sporti meistrimeeste näppude alt tulnud värskelt remondit-hooldet ratas.

Stardis tõdesin, et uus kett ei sobi kokku vana kassetiga ning juba enne stardikoridori sisenemist raksus jõuülekanne mehiselt. Õnneks oli aga keegi tark insener leiutanud minu rattale ette väikese ja taha suured hammasrattad, millistel kett ei hüpanud. Kuivõrd teistel Eesti maastikurattavõistlustel läheb neid haruharva vaja, siis polnud need hammasrattad kulunud ning Haanja 100 1600 tõusumeetrit vajasid ronimise-käikude kasutamist PALJU.

Järgmine tehniliselt ärev moment oli kusagil natuke enne 60km märki, mil väikese pauguga pooldus tagaratta kodar. Teeninduspunktis laenasin näpitsaid ning lõikasin selle välja. Näpitsate omanik pakkus lahkelt, et kui juba ratta kergendamiseks läks, siis võiks ka eest mõne kodara välja lõigata… jätsin selle varuvariandiks. 75km juures paukus teine kodar. No kurat, mõtlesin, enam pooleli ka ei jäta, kuigi tagajooks oli kaheksas nagu lapsepõlve Ereliukasel. Väsiva keha ja murdumise äärel vaimu kurvastuseks kannatas tagaratas siiski kangelaslikult kuni lõpuni.

Streikivale tehnikale sekundeeris väsinud füüsis. Mõtteline märkmepaber: puuduliku ettevalmistuse pealt pole mõtet minna “kangelastegusid” sooritama. Tõsiselt. Juba teise toitlustuspunkti eel (40. km juures) oli mul kõht nii tühi, et kõhunahk puudutas selgroogu. Viimased TP-eelsed kilomeetrid kannustas mind ainult mõte söögist. Õnneks oli tegu “Eesti Pagari”-TP-ga, kus pakuti muu hulgas suurepärast suus sulavat kohupiimakooki, mida ma sõin TP-s veedetud aja jooksul vist küll terve plaaditäie ära. Õgimise vahepeale lehvitasin vaevaliselt ka fännidele, kes nautisid otseülekannet sellest teeninduspunktist.

"Prantsuse kohupiimakook" paneb siiani suu vett jooksma. Foto: Veiko Viira.

Võiks ju mõelda, et kõht täis ja tuju hea. Alguses oligi nii, siis aga umbes 60. kilomeetri peal hakkas punni söödud kõht valutama. Ja mitte niisama moe pärast vaid ikka mehiselt. Vaid läbi reintaaramäelike kannatuste talumise suutsin sadulasse jääda ning gaasidest jagu saada. Hea mulle, mitte nii hea minu taga sõitnutele

Iga Haanja 100 raames on tegelikult kaks sõitu – objektiivne ja subjektiivne. Objektiivsed tingimused on alati kõigile osalejatele võrdsed ning nii võetuna oli tegemist ühe kõige kergema H100 võistlusega, mida ma sõitnud olen – ilm oli ideaalne, rada nii kuiv kui see olla sai, ole ainult mees ja anna hagu. Subjektiivne sõit käib aga iga ratturi sees iseendaga. Ja selle poole pealt oli see minu jaoks üks raskemaid. Haanja 100 karistab iga eksimuse ära – kui sööd vähe jääd sõidu ajal nälga, kui sööd liiga palju, hakkab kõht valutama, kui trenni on vähe tehtud, ei jõua, kui jõusaali pole saanud, siis väsivad õlad ja selg. Kui rattal on uued jupid, ei käi nad omavahel kokku, kui rattal on vanad jupid, ütlevad need üles.

Näiteks 2009.a. sõit, mille ka Lars kaasa tegi, oli see-eest vastupidi – vaimselt ja füüsiliselt polnud häda midagi kuid rada oli see-eest niisugune mudamülgas, mille sarnast ma enne ega pärast näinud ei ole.

Ehk siis lõpetuseks puhteestlaslik tõdemus – võta kuidas tahad, ikka pole hea

Aga kuradi äge oli!

Üks ägedamaid kohti, kus rada läbib sillaaluse. See aasta oli esimest korda jõepõhi kuiv. Samas oli võitja Martin Loo tõenäoliselt ainuke, kes läbis sillaaluse ratta seljas sõites. Retsept!

Kodasoo kolmapäevak polnud selles suhtes erand. Nimelt oli üks kraaviületus sedavõrd kavalalt konstrueeritud, et väga järsule ja nurga all olevale laskumisele järgnes ristipidi puuhalgudest umbes poole meetri laiune purre ning sellele järgnes kohe järsk tõus kraavi pervele. Olin oma sõiduga jõudnud viimasele ringile ning rõõmustasin, et olin suutnud raja seni läbida ilma märkimisväärsete äpardusteta. Nüüd veel see purre ja…

… äkki keset purret pedaali vajutades tegi jalg tühjalt “siuh!”. Libeda purde peal jõudu rakendades oli tagaratas tühjalt kaapinud ning edasiviiva jõu puudumise tõttu jäi ratas seisma. Sekundi murdosa jooksul jõudsin mõelda, et “nüüd on minek” ning purdelt alla ma pudenesin. “Plumps!” Üle põlve mutta.

Nii palju siis puhtalt läbimisest. Instinktiivselt olin suutnud käed välja sirutada ning ratta enamvähem puhtana purde peale kõõluma jätta. Muda oli niivõrd sügav, et pidin ka teise jala mutta vajutama ning hetkeks tekkis reaalne hirm, et mu võrdlemisi uued rattakingad võivad sinna mudamülkasse jäädagi. Siiski läks õnneks ja isegi ühtegi kaani ei tolknenud jala küljes peale finišijoone ületamist.

Naiste võitja Viktoria Randalainen ületab purde naeratusega Foto: Jaanus Ree http://www.jree.ee

Keda aga polnud, see oli Lars! Jah, kallid lugejad, Selle suve eepilisim lahing Küljetuulutajate vahel lõppes juba enne starti! Larsi loobumisvõiduga. Rõõm ja pettumus üheskoos.

Start! Kollakashägune jahedapoolne vesi kobrutab ümberringi, kõikjal on tunda rabelevaid inimesi. Vehin nagu rikkis tuuleveski ning püüan kõigist eemale saada. Tõstan korraks pea ja näen, kuidas olen trajektoorist kõrvale kaldunud. Kiire korrektsioon ja jätkan meeleheitlikku siplemist. Kuni enam ei suuda – õhk saab otsa ning pea hakkab ringi käima. Õnneks on stardirüsin möödas ning saab hakata oma rütmi otsima. Kuna vesi läbi ei paista ja mitu ümberpöördekohta löövad võistlejaterivi sassi, siis pole mul aimugi, mitmes ma olen.

Sagin esimeses vahetusalas enne starti

Veest välja tulles selgub, et vahetusalas pole veel eriti kedagi. Rattad aga on veel kohal, seega viimane ma olla ei saa. Rõõmsalt tervitab mind Heiki, kes vana ujumishundina minust ammu enne veest välja oli saanud ning nüüd pisitasa omale sokke jalga pani. Sokke ma jalga ei pannud ning triatlonikombinesooni tõttu polnud ka riiete vahetust vaja, mistõttu sain ratta selga õige kähku.

Jess, omas elemendis! Vähemalt nii ma arvasin. Andsin aga jalgadele valu ja ratas muudkui lendas! Vähemalt nii mulle alguses tundus. Esimese ringi järel olin teiseks tõusnud ning kaugel ees paistis esimese mehe higistav kogu. Teisel ringil hakkas tunduma, et midagi on ikkagi nihu, sest vahe ei tahtnud kuidagi väheneda. Ju oli ka tema “omas elemendis”, mõtlesin. Ja siis juhtus midagi täiesti ootamatut ja ehmatavat – tagant sõitis keegi minust mööda! Nagu kükkivast koerast! Asi hakkas muutuma kriitiliseks ning olukord tuli ümber hinnata. Ok, ma olin valmis, et mul ei pruugi õnnestuda tiitlit kaitsta kuid poodiumile üldse mitte mahtumiseks ma valmis ei olnud! Pole ju kuigi soliidne kui ühe aasta võitja on järgmisel aastal viimane…

Vesi vahutab võidutahtest

Jooksmine on minu nõrgim külg ning nüüd keskendusin vaid võimalikult suure vahe jätmisele minu ja järgmiste võstlejate vahele, sest teadsin, et tagant tulevad tõsised jooksumehed. Jooksma läksin kolmandana ning punnitasin nii, kuidas suutsin. Juba distantsi alguses oli näha, et taganttulijad olid oma kavatsustes tõsised. 2,5 km kandis nägin mõnesaja meetri kauguselt lähenevat “rongi” ja mõtlesin juba tõsimeeli, et kas tõesti neljas koht!? Aga siiski ei… ma võitsin 3. koha! Justnimelt võitsin, sest pelk 25-sekundiline edu Raidu ees tähendas, et kõigest mõnisada meetrit pikem distants oleks tähendanud kindlat poodiumilt pudenemist. Uuhh…

Lahing oli tõeliselt äge ning tiitel väärikalt üle antud TriSmile tiimiga treenivale Joosepile, kes, olgem ausad, oma kinesioteibitud põlvega meist ka kõige sportlaslikum välja nägi Rattarajal pühkis minuga põrandat aga samuti TriSmile tiimi liige Lembit, kes parima rattaajaga omale 2. koha kindlustas. Ette rutates pean ütlema, et revanšivõimalus avanes juba nädala pärast Kõrvemaa triatlonil, aga see on juba hoopis teine lugu.

Kõige huvitavama (ja ka ainukese) katkestajana paistis silma Heiki, kes suutis oma rattal sõidu ajal mõlemad sadula relsid puruks istuda. Omamoodi saavutus seegi

Õnne ja jõudu kõigile osavõtjatele ning korraldajatele! Auhindu jätkus kõigile ning ilmataadiga oli kokkulepe samuti suurepärane. Tegemist on kahtlemata kõige muhedama triatlonivõistlusega Eestis.

Uuel aastal uuesti!

Tulemused siin.

“Rahulikult võtmine” lähiminevikus aset leidnud nädala näitel nägi välja järgmine (tegemist on ühtlasi järjejutu sisukorraga):

Laupäev:  Järvejooksude sarja kuuluv Pühajärve jooks.
Pühapäev: Järvakandi Raudmees 2011.
Kolmapäev: Maastikuratta kolmapäevak Kodasool.
Reede: Tallinna muuliujumine 2011.
Laupäev: Kõrvemaa triatlon.

Ehk siis 8 päeva jooksul 5 võistlusstarti. Niisugust võistlustihedust mul eelmisel hooajal olnud pole. Võistlussportlane, mis muud

Arvestades Larsi treeningmahtusid, võib see talle tunduda arusaamatu laisklemisena, kuid pean ikkagi tunnistama, et võistluste vahepeal ma trenni ei teinud Aga kõigest järgemööda:

Pühajärve jooks – ergutades ergutajaid.

Triatloni laineharjal olen ennast kirja pannud tervele järvejooksude sarjale ning Viljandi järvejooksust ma juba kirjutasin. Vahele jäi Harku järve jooks ning juba oligi aeg jõudnud Pühajärve jooksuni.

Kuivõrd kolm eelnevat nädalat oli mul õnnestunud sisulist trenni teha vaid kuue jooksu jagu, siis polnud mul oodata midagi head. Seadsin juba alguses eesmärgiks rada läbida mõõduka tempoga. Samuti pidada südametööd mõistlikes piirides, erinevalt Viljandist, kus ma selles osas uue rekordi püstitasin.

Jooksmine iseenesest on teatavasti suhteliselt igav, et mitte öelda nüri tegevus. Rahvaspordiüritus annab asjale juurde positiivse mõõtme kuna siis on kogu aeg võimalik kedagi jälgida, kellestki mööda joosta ja kellestki maha jääda.

Mõõduka tempoga sportimise juures on see iseärasus, et siis võib hakata igav. See tähendab, et kui enesetunne on hea ja aju ei ole pidevalt hõivatud käesoleva piina ja kannatuse talumisega, siis hakkab mõte rändama oma rada. Nii hakkasin ma ennast lõbustama sellega, et ergutasin pealtvaatajaid, kellest valdav enamik oma põhjamaise kaasaelamisstiiliga (loe: tuima näoga, mokk töllakil möödujate jõllitamine) just ülearu innustavad polnud. Plaksutasin, hõikusin, ja andsin kõigiti mõista, et nad võiksid kaasa elada. Mõni elavnes seepeale, kuid suurem osa jäi oma endisesse tardumusse, mis on suhteliselt kahetsusväärne sest aktiivne kaasaelamine aitab sportlasel pingutada kõvemini. Tegelt ka!

Rattasõit on treeninud mu tagumised jalgad piisavalt tugevaks, et Pühajärve ümbruse järsud künkad mulle sedavõrd suurt piina ei valmistanud kui mõnedele, kes tõusudel lausa kõndima hakkasid.

Peale viimast eepilist tõusu laskumisele asudes proovisin lähemal olevaid konkurente psühholoogiliselt töödelda, rääkides neile, et tulemas on veel mitu kõva tõusu. Ei tea, kas asi võis olla minu riukalikus naeratuses või kaasteeliste kogemustepagasis, kuid uskuma ei jäänud mind keegi. Kuigi olin mõelnud ühtlase tempoga lõpuni kulgeda, siis umbes kilomeeter enne finišikaart ei pidanud närv enam vastu ning otsustasin paar kiiremat sammu teha. Nii juhtus, et finišisirgel sai pulsikellalt lausa 201 lööki minutis välja lugeda! Seda siiski vaid hetkeliselt kuna keskmine pulss oli “vaid” 181. Palju? Jah. Kuid siin tuleb kindlasti arvesse võtta umbset kuumust, tapvat rajaprofiili ning olematut ettevalmistust. Aeg? Mõni minut alla tunni. Seega: lõpp hea – kõik hea.

Jääge lainele!

Esimese Tuuri stardilist

Minu hea laagrikaaslane kevadisest Itaaliast, Tõnu  otsustas ükspäev oma trennikaaslased kokku kutsuda ja väikese sõbraliku  mitteametliku võistluse korraldada.  Ja seda kõike kodukootud nime Ummisjalu all. Toimumisajaks 19 juuli 2009 ja distantsiks 65 km.  Start  Tõnu koduõuelt ja Finish maja ees asuvas bussipeatuses. Pärast seda saun bassein ja õlled ning muud karastusjoogid.

Kuna võistlus ja eriti selle järgnenud melu oli suurepärane, siis  soovitasin tal traditsiooni jätkata ja panin ka omalt poolt korraldamisel käe külge.

Teadaane kõikidel meie sõpradele.

Ummisjalu Tuur nr2 toimumisaeg 17 Juuli 2011.

Toimumiskoht Vana-Võru ja Põlva mnt.

Esimese 2009 aastal toimunud sõidu info Garmini silmade läbi siin

Rada kulgeb Vana-Kuustest Põlva poole . Liivalt keerame vana-Võru maanteele, sõidame Saverna -Põlva maanteeni ja keerame Põlva peale. Põlvast läbi linna ja Tartu poole tagasi. Võistlus kui selline algab peale Põlvast väljumist. Enne Põlvat on keelatud igasugused ärarebimiskatsed, paugutamised ja muud sikutamised. Reeglite eirajale karistuseks finishis asuva sauna ja basseinipileti tühistamine, ning eemaldamise sõbralikult aftepartylt Tõnu õues.

Kuna kõik  võistluse  kriteeriumid on täiesti igasuguseid reegleid eiravad, siis ka osalejate valik ja piirang on täiesti meelevaldne. Maksimaalne osalejate arv 20 inimest. Rajalepääsemiseks peab olema Tõnu või vähemalt minu hea sõber. Kehv füüsiline vorm tuleb ainult kasuks.

Nagu isegi aru saate, siis on tegemist pigem sõprade sõiduga nii et ,Urmas .Heiki,Tambet ja Janno meie kevadlaagrist . Teie olete kutsutud oodatud ja kvalifitseerunud. Samuti küljetuule mehed Lars ja Jüri, ning meie head sõbrad Kaisa ja Erki. Siis veel Tõnu oma perekond ja paar lähemat sõpra Veloklubis ning nimekiri saigi juba täis. Kui keegi soovib väga osaleda ja tunneb. et tal on piisavalt hea põhjus, andke märku  ja vaatame mis teha annab. Toonitan veelkord, mida tugevam oled seda vähem on lootust osaleda.

Pohmakas, kehv enestunne ja soov sõidu ajal teistega lobised tuleb ainult kasuks.

Stardimaks 2 EUR mis läheb liha ja õlle fondi.

Peale väikseid tervisemuresid (loe: nõrkust) võtsin jaaninädala totaalselt rahulikult: tegin pikad ja väga leebed trennid (pöörded seal 120-130 juures) ja pühapäeval ühe veidi käredama kühveldamise otsa, millest ka allpool juttu oli. Esmaspäeval kerge kerimine Tartu Articu pundiga, teisipäeval päris puhkekas ja kolmapäeval Filtri temposõit.

Ennast Ääsmäe poole sättides oli juba ette hea meel selle üle, et enesetunne ja tuju olid vahelduseks eeskujulikult head. Ja nagu ütles mõni aeg tagasi sõber Risto, siis asjad on pea alati kahe kõrva vahel kinni. Ja ta on nutikas poiss.

Alatihti kui me proovime Veloklubi poistega pilti teha, ronib üks Hawaii-plika pildile?!

Samuti tegin eelmisest eraldistardi etapist retrospektiivis mõned järeldused: on vaja eelmisel õhtul normaalselt magada, samal päeval korralikult süüa ja viimase asjana: mitte soojendusega liiga teha. Klassikalisest klaasikesest zinfandel’ist ma siiski ei suutnud loobuda. Seega magasin, sõin normaalselt ja soojendasin täpselt 15 minutit. Ilmselt sellise olematu soojenduse osas peaks nt. Paul mind nõdrameelseks (ta väntab alati enne võistlusi ikka mehiselt alla), aga elu on näidanud, et mulle nii sobib. Eelmisel korral Viimsis sõitsin ligi 20 km alla, ja tulemus rääkis enda eest. Okei, eks seal oli ka teisi faktoreid

Seekord oli siis aga Filtri sarjas teemaks paarissõit ja oma laia selga pakkus tuule eest kaitseks kaasklubiline Peeter, kes toimetab juba Seenior 3 masinaklassis. Ja päris edukalt toimetab!

Esimene eeldus normaalseks sõiduks oli täidetud sellega, et me liigume temaga võistlustel üsna sarnases tempos. Mäletan eelmisest aastast hästi meeskonnasõidul Virksi taga tuules imemist – kui eraldistardis korraks ikka vesi päris keema lasta, võib sama hästi ära boksi keerata. Sama lugu üle-eelmisel aastal Ristoga. Jube piin! Seega elu on õpetanud, et endast väga palju tugevamate või väga palju nõrgematega parrissõitu sõitma ronida pole mõtet.

Eriliselt me mingit strateegiat läbi arutada ei jõudnud, üritasin Peetrile südame panna, et esimese poole võiks võtta rahulikult.

Aga peale starti kippus asi ikka nii minema, nagu alati – panime ajama nagu vasikad kevadisele karjamaale. Ehk siis juba sõidu teine veerand enne tagasipööret kippus kohati veidi mõtlikuks. Ei olnud hea taktika. Teiseks oleme me Peetriga mõlemad vanad vingerdajad, mis tähendas seda, et taga sõites hoidsin ma alt kinni, mitte ei olesklenud lenksul, nagu oleks pidanud. Niiet arenemisruumi oli omajagu, just jõu jagamise ja hoidmise mõttes.

Küll aga sai kühveldatud nii, et kripeldama ei jäänud. Finišis keskmise kiirusega 40.01, ehk selge varuga sai eesmärk täidetud. Endal siis läbi aegade teine kord 40+ kiirust sõita, ühe korra õnnestus see siis ka individuaalselt.

Seega väiksed ootused on seotud Söeterminali tee eraldistardiga. Eesmärki ei julge kõva häälega välja öelda, aga plaan on teha ka mõningasi spetsiifilisi ettevalmistusi.

Viimase asjana loomulikult tänud Peetrile!

Ja peatselt juba loodetvasti Pauli muljed Pärnu Veteranide Velotuurilt.

Rehkendasin, et isegi halvimal juhul peaks nii vara magama minnes juba kuke och koiduga silma lahti saama, seega ei viitsinud isegi kella helisema panna. Lisaks on mu kallitel järeltulijatel komme kindlustada, et lapsevanemad pühapäeviti kunagi kauem kui seitsmeni magada ei saaks. Põhimõttekindlad põngerjad, üldjuhul.

Hommikul virgusin tõepoolest hea enesetundega ja puhanuna, mis minu puhul on haruldane. Hambahari suus kööki töllerdades peatus pilk kellal, mis näitas 11:27! Seega olin ma järjest maganud 13 tundi?! Minust on saamas mees-Okasroosike!

Niisiis jälle DNS, seekord juba trennist!

Ma ei hakka pikemalt peatuma ahastusel, mis mind alati tabab, kui plaanitud on sõita 3+ tundi, kisub vihmale ja sõitma peab ihuüksi. Tekkis kange kiusatus üllal eesmärgil ära jäetud õhtune õlu hommikuse õllega asendada ja trenn kuradile saata.

Kraapisin siiski oma motivatsiooniraasud kokku ja panin leekima täpselt sellel hetkel, kui tumedate pilvede vahelt korraks päikest paistma hakkas. Trennis vihma kätte jääda on kordades meeldivam kui vihmaga trenni minna, kuigi tegelikult teeb see kõik üsna sama välja. Veider!

Ühesõnaga plaan teha rahulikult 3-4h, teisel tunnil keskele mõned lõigud. Selleks tundus sobilik TRR väike ring, ja kui ilma vähegi pidanuks, siis tunnike veel otsa. Mõeldud, mindud.

Võru mnt. Otepää peale pöörates kuulsin aga selja tagant lähenemas valju ähkimist. Ja etskae imet – tagant lähenes täispööretel võitluskaaslane. Läks nii, nagu sellistel puhkudel ikka läheb – vaja on ju ometi näidata, kes kiiremini sõita mõistab. Kuigi leidsin kaasteelises muheda vestluskaaslase (mul on alati hea meel inimeste üle, kes oskavad stiilselt ropendada), kiskus kõrvuti sõites tahes-tahtmate tempo üsna üles. Kuna hoog oli hea, siis otsustasin Pangodi peale keeramise asemel Otepääni sõita ja oma kaasteeline-konkurent koduni eskortida.

Otepää - morss ja leib ja tagasi

Otepääl kannapööret tehes ja jõudes numbreid vaadates tundus lõikude tegemine üsna mõttetu, kuna tempo oli juba niigi üleval. Pigem tundus parem idee vaadata, kas ja kui palju jõuab tagasi minnes tempot üleval hoida ehk teha veidi Pulleritsu. Lisaks oli viimasel ajal terviseprobleemidega maadlemise tõttu vaja teada saada, mis seis siis ikkagi täpselt on.

Ja tuli välja, et seis on ju tegelikult päris hea: Tartu-Otepää-Tartu 90km sain keskmiseks kiiruseks 31,5km/h (tuules ei sõitnud) ja seda keskmise pulsi 148bmp pealt, enamus teed pealt kinni hoides ja korraliku tuulekesega.

Mida sellest nüüd siis järeldada – ilmselt seda, et põhi on ikkagi suhteliselt okei, mida aga ei ole, on teravus ja kiirus. Millest peamiselt ka häda ja hala viimaste võistluste osas. Ja mida veel kõrva taha panna: otium reficit vires.

Arutlen siin nüüd, et mida täpselt teha, et hoo üles saaks? Moto-pacing? Lõigud? Kükist üles hüpped? EPO? Kasvuhormoon?

Soovitused teretulnud!

Reis oli tore – 31h kokku, sellest 25h lennukites.. ja siin ma nüüd siis olen, Sydney’s. Esimene, mida Aivo juurede jõudes garaazis nägin oli ratas. Sellega oli asi selge - kummid täis, kultuurkiht vaja maha pühkida ning minu uus sõber Urban Indi oli valmis seiklusteks. Tehnika on korralik – 28” jooksud, fork-SR Suntour, 24 käiku, Shimano Tourney, kaalu on käega katsudes umbes 170kg Lisaks veel korralik suur amordiga sadul, mis annab praegugi terassil istudes endast märku. Tegelikult on väga hea kruisimise ratas, ainult treppidest üles tassimiseks veidi raske, aga treeningutel peabki raske olema, seega ei kurda üldse.

Truu Austraalia sõber

Olen siin nüüd 2 päeva tiirutanud. Linnas kannatab rattaga vabalt ringi uitada,
rattateed on teeääres eraldatud valge joonega. Keegi signaalitanud või rusikat
vibutanud küll ei ole, inimesed on lahked ja abivalmid – kui kaart käes tänavanurgal seisin, tuldi ligi ja aidati. Liiklus on kiire aga sujuv. Tee siin Balmains, mis asub mere ääres, on muidugi täitsa loodist väljas. Sellised 10% lühikesed tõusud on täiesti tavaline nähtus sõites kalda äärest linna poole. Täna tegin pikema ringi otsisin üles kohaliku terviseraja, mis kulgeb lahekaldal ringiratast. Ring oli vast 7-8km, umbes 20 minutit kruisimist, üle kahe silla. Ilusad vaated, kõva tuul, hea asfalt…Võib öelda, et siin on tõesti mõeldud inimeste heaolule ja liikumise nautimisele, sest:

•  Ühtegi autoteega ristumist polnud
• Mitte ühtegi äärekivi pole teedel
• Jalakäiad ja ratturid on eraldatud oma aladele
• Raja kõrval on lastele mänguväljakud
• Lahe soppides on pingid, päiksevarjud
• Raja ääres on vee joogipunktid (tasuta)
• Tee on huvitavalt looklev ja üles-alla

Vesi janu kustutamiseks

Rajalt ära tulles juhtus üks kummaline asi – üles silla peale mäkke sõites nägin nagu viirastust… keegi tuleb alla, kepid käes, kooberdab imelikult… ja silmad seletasid õitesti – umbes 60 aastasel mehel olid all RULLSUUSAD, püharistivägi mõtlesin…. Kui ta oli minust ja samalajal kõrval olnud emast koos lapsega mööda vuhisenud, vaatas tüdruk emale nõutult otsa. Ema ütles selle peale muiates: “ …thas was really funny ” Nende nägudes peegeldus küll esmakordne kohtumine suusakunniga!

Igaljuhul on Küljetuul ka nüüd Ausside maal mõneks ajaks esindatud. Soovin kõigile head veeremist, palju kilomeetreid, laktaati jalgadesse ja ärge siis unustage, et “panna on vaja!”